Suvi tuli, oli, läks. Nagu ikka. Kaunis, soe, sinise taeva ja kuldse valgusega, lopsakate peenardega täis umbrohtu ja porgandeid. Soe vihmavesi lompides paljaste varvaste vahel. Nii raske minna lasta. Lootuses, et tuleb uuesti.

Sügis on olnud pikk ja kohati nagu suve pikendus. Nüüd novembris hakkab lõpuks tunduma, et töödel aias on selleks aastaks lõpp ja võib veidi puhata, hinge tõmmata.

Käisin täna üle mitme päeva metsas jälle. Vaated on muutunud. Enamus lehti langenud, linnud ei laula, haab ei sahise. Panin käe puutüvele ja oli kuulda Maa hingamist. Lihtsalt.

Mets on hea koht mõtete kogumiseks. Suvel on seal raske paigal istuda, sügis kutsub ise.

Kõdunemise hõng, raagumine, alt lahkukasvanud ja keskelt taas kokkupõimunud kase kriuksumise rütm. Kollased kõrkjad kohtuvad punaste pajuvitstega, taamal haabade hall ja kuuskede tumeroheline sein tõusmas sünkjasse laotusesse. Üksik optimistlik põdrakärbes krae vahel.

Tahaks haarata pintsli järele, aga otsin hoopis sobivaid sõnu oma novembri kirjeldamiseks. Värvidki tõenäoliselt kuivanud…

Värsked põdrajäljed porisel kraavipervel. Kitsede asemed koltunud heinas. Tukkuma jäänud ja mind liiga hilja märganud kohkunud kanalise põgenemine alusmetsa sügavusse. Mahalangenud kuuse juured raielangil taeva poole kõrgumas justkui mingi tundmatu elukas, Metsa Vaim.

Tule kata mind lumega…

Jah, ma armastan sügist. Elades loodusega ühes rütmis, saaksime kõik praegu kergemalt võtta ja õhtuti õndsalt ahju ees tule praksumist nautida. Nagu päike, mis taevast kadunud, on sinu tuppa pesa leidnud. Hingehoid. Rahu ja vaikus, siilid magavad.

Mõistan täielikult, miks hiilivad novembrises pimeduses kurbus ja masendus ligi. Meenuvad vanad sõbrad, keda enam ei ole. Enam ei ole.

Seda rohkem tuleks hoida neid, kes on. Hoidke. Ja hoidke iseend- tehke oma õhtud valgemaks, kutsuge sõbrad külla või minge ise. Jooge tulist teed meega ja rääkige omavahel. Kuulake üksteist, vaadake silma.

Liiga lihtne. Nagu saialille säravad õied porisel põllul.