Lõpuks on see käes- päris Mai!

Külm kevade oma talvise jäise põhjatuulega on läinud. Ei mäletagi, et oleksin tundnud kevadel sellist saabast kõril nagu sel korral…

Murelite õiepungad, mis seni siivsalt oma ilu öökülmade eest peidus hoidsid, avanesid eile. Kauni ebaküdoonia (soovitan sorti „Crimson and Gold”) eriti kaunid punased õienupud on kohe kohe avanemas. Toominga õiekobarad kuulutavad juba kartuli mahapanekut. Kased unelevad õrnas rohelises udus, vahtrad õitsevad justkui pöörasemalt kui varem ja nende mesimagus lõhn hommikul tervitamas- täiuslik! Kui aega on siis istun lihtsalt ja kuulan kuidas kimalased vahtrapuudel sumisevad.

Metsas käib Suur Pesitsemine. Ühel vaiksel päris kevadet lubaval õhtul nädal tagasi loojangut pildistama minnes peaaegu kuulsin kaugelt metsast ööbikut. Aga võib-olla narrisid mind siis hoopis kuldnokad, kes juba usinasti pesakastist sisse ja välja asjatavad?

Täna hommikul seevastu koertega metsas tiiru tehes oli sinna jõudnud ka ööbik. Kägu kukub hullunult juba mitu hommikut ja õhtut. Päeval vist magab 🙂

Oma vihmajärgselt auravate suveõhtute nähtamatut kaaslast- vihmakassi e. peoleod ei ole ma sel aastal veel kuulnud, aga küll temagi tuleb ja laulab.

Ülased uhkeldavad kuuskede all ja varsakabjad valgustavad kraave. Julgemad nurmenukud on heinamaa servas oma õiekellukad avanud. Kullerkupp, madalam kui muru, on endale juba kauni nupu kasvatanud ja ootab noppimist. Päikeseloojang maalib taevasse imelise värvidemängu. Palju emotsioone.

Nüüd on aednikul eriti kiire käes– kasvuhoones oma järge ootavad suvelilled, salatid, kapsad, maitsetaimed- saab õue kupatada. Lootuses muidugi, et lund ehk enam ei tule.

Ettevaatust muidugi noorte taimede istutamisel- harjutage neid enne veidi päikesega, istutage õhtul või pilves ilmaga ja ärge kastmist unustage.

Marjapõõsaste alused on usinamal juba lörtsis naadist puhtaks söödud ja puudki istutatud. Metsa kannikeste tärkamist ja kasepungade maitsmist nautima minna pole enam aega. Lehtimine käib sellise hooga, et varsti on aeg vihtasid tegema minna.

On alanud energia kogumise aeg. Päevavalgus sunnib aeda, töö ei taha veel hämaraski lõppeda 🙂

Aias ringi jalutades tundub, et kõik on talvest läbi murdnud ja tahab elada. Roosipeenar, rohitud ja väetatud, näeb juba välja nagu oleks suvel õisi oodata. Suur rõõm on alati „umbrohu” juurikaid välja tõmmates näha oma peenras nii palju vihmausse!

Teadmiseks võilille juurte korjajatele– praegu enne õitsema hakkamist tuleb võilill veel päris kergelt maa seest välja ja eks siis võib juba igaüks seda kasutada nagu soovib.

Õunapuud ise küll veel täitsa raagus, aga kuna ma golfimuru rajamisega ei ole tegelenud, pakub õunapuude alune kevadel kaunist looduslikku õitemuru– mailased, valge iminõges, tulikad, nurmenukud ja muidugi võililled! Pääsusilmad ja meelespealilled e lõosilmad ka platsis ja peatselt õiteilu pakkumas. Alles pärast selle kõige õitsemist saan rahuliku südamega niitma hakata, et oleks lastel mõnusam paljaste jalgadega ringi lipata.

Õhtuti, kui tuul vaibub ja hämarus saabub, kostab kuivanud lehtedega kaetud põõsaste alt tõeline peosahin, tuhanded pisikesed putukad-mutukad oma kevadiste toimetustega, nähtamatud.

Must muld. Algus ja lõpp ja algus. Elu täis.