Kevad käes ♥

Tali ei taha kuidagi kevadele järgi anda. Iga kord kui lähen päikeselises tuhinas õunapuud lõikama on järgmisel hetkel lumetorm platsis. Märtsi alguses peenraservas punnitanud nõgesevõrsed on tagasi lume all.

Hommikune sammulugemisring koertega möödus veel paari päeva eest suhtelises vaikuses, vaid mõni vares kraaklemas. Öine külm lombid kaanetanud ja rohukõrred härmatanud. Nädalaid tagasi justkui teisest dimensioonist kohale tõtanud lõokesed olid vait. Kes teab, kas lõoke külmub võitluses sooja eest nagu ammuses luuletuses, või peab siiski peidus vastu ja püüab igal hetkel uuesti.

Üleeilne hommik ei erinenud külmunud lompide poolest eelmisest, kuid lõoke oli miskipärast jälle platsis, lõõritas külmunud aasa kohal kui pöörane. Ja ta ei olnud seal üksi. Suurem röövlinnupaar, tundusid kaugelt kui hiireviud, liuglesid tee kohalt üksteise tuules metsa. Kitsepaar ei teinud meist üldse välja ja rebased olid pikalt süvenenud põllul hiirte püüdmisega, enne kui segajaid märgates eemale sööstsid.

Päikesetõus mattus kargesse uttu, mis taeva alla pilvedeks tõusis.

Päeval kütab päike räästad tilkuma ja lumi annab sulamisega järjest maad kevadele tagasi. Tänane pehme kevadvihm oli lõpuks ka sookure põllupiirile meelitanud.

Tomatitaimed aknalaual hakkavad välja venima ja nuruvad pikeerimist. Baklažaan jonnib ja ei taha veel nina mullast välja pista. Kasvuhoones oleks varsti aeg salatit, redist ja muud pudi-padi külvata, aga sinna visatud lumi on küll sulanud, maa ise veel üsna külmunud.

Pikem ilmaprognoos liigub öiste kärekülmade taandumise poole ja lootus kevade tulekuks on päris suur.

Näpud sügelevad, käin muudkui aias ringi, nuusutan, kuulatan, kas on juba kevadet tunda. Vean oksakääre puu juurest puu juurde. Redelit ka 🙂

Sain kingituseks uue labida. Mulla tellimist olen veel edasi lükanud, aga vaimusilmas näen uut köögiviljapeenart selle rohelises lopsakuses ja kõrget turbaaeda, kuhu kultuursed mustikataimed majutada.

Samas pean end liigutamiseks kõvast motiveerima, sest talvest on jäänud mingi kummaline tardumus, mis ei taha lahkuda. Ja eks laste koolitöödes osalemine võtab ka oma.

Iga päikeseline päev annab siiski jõudu juurde. Kevad hiilib raudselt südamesse. Loodusel pole meist, inimestest, tegelikult sooja ega külma. Aga oleks justkui meie jaoks loodud…

Väga oluline on talvetardumusest välja tulla, terve mõistuse säilitamiseks on hea meeles pidada, mida vanaema tegi– igahommikune võimlemine, pikad jalutuskäigud looduses, hea söök ja kohtumised sõpradega. Sekka kõvasti uudiste ignoreerimist. Ja kel vererõhk ikka veel madal, väike naps ei tee ka paha. Vanaema eelistas konjakit 🙂