Ilmad on nii ilusad, et raske on arvuti ette istuda ja kirjutada.

Kui porgand rohitud ja kirsid nopitud võtan endale aega ja adun, et ongi suvi, südasuvi!

Kirsside korjamine on üks mu lemmiktegevusi. Päikesest soojad kirsid, käsivartele voolav kirsimahl, iga kord tunnen end kui spaas. Ja olen tänulik oma vanale aiale, et ta on võtnud kasvatada seda meeletut kirsivõsa, mis mind ühelgi aastal ilma viljadeta ei jäta.

Eile võtsin ennast kodustest toimetustest lausa nii vabaks, et oli võimalus metsa uitama minna. Jällegi- toppisin taskusse käärid ja koti koriluse tarbeks, suurem koer kaasa (taks on veel nii väike, et kaoks võpsikusse ära) ja minek. Seekord valmistusin ja panin ka ketsid jalga, tavaliselt lähen plätudega ja paljajalu, aga tegelikult mulle need teod varvaste vahel ei meeldi 🙂

Ma saan aru, et paljud ei jaga mu vaimustust suvises kuumuses parmudega võidu kõrges heinas jalutamise vastu, aga seal võib kogeda kõige toredamaid kohtumisi. Enese ja loodusega. Vahest ei saa arugi, kus mina lõppen ja õied algavad.

Usin Aednik ei olegi ju mina, vaid mets ja aas. Kevadel, suvel, sügisel, eks ka talvel. Peale roheluse ja linnulaulu nautimise oli plaan korjata naistepuna ja vesimünti ning pildistada kaunimaid metsa-peenraid. Vesimünt ei ole veel õitsema hakanud, ehk järgmisel nädalal, seevastu pakkus õiteilu kõrval toretsev soo-nõianõges.

 Naistepuna kuldseid õisi oli küll vihm veidi närutanud, aga järjest tuleb uusi ja näpud said pärast õli jaoks õisi lehtedest eraldades päris lilla-täpiliseks. Ja see lõhn! Mulle meenus, et mu vanaema lõhnas naistepuna järele ja see tegi südame soojaks…

Loomulikult kontrollisin üle, kas põldmarjakohad alles. Õitseb kenasti ja esimesed marjad juba rohetavad, aga nende valmimiseni on siinpool veel aega. Esimesed metsvaarikad said küll proovitud.

Värske sellekevadise kraavituse äärest leidsin imelise ohakapeenra- okkalised kaunitarid karikakardega võidu ilulemas! Ohakad oma kauni vormiga võluvad mind alati- ühe võimsa eksemplari jätsin ka oma majaesisele lillepeenrale valmima. Laiutab seal nüüd nagu kuninganna kunagi.

Jõudsin veel põdrakanepit  korjata ja alustada ivantšai tegemisega, aga sellest kirjutan vast oma põdrakanepi postituses mõni järgmine kord.

Nüüd tuleb veidi pühendada ennast aias tormituulega maha murdunud vanade õunapuude koristusele, õnneks jäid vahtrad ja iidne tamm seekord puutumata. Eks ta ole.