Sügis hakkab sujuvalt üle minema talveks. Novembri pimedus ja sombusus asenduvad külmunud pinnase krõbinaga, hingeauru pilvekestega karges õhus, tihaste koputamisega aknalaual. Loodetavasti kattub maa varsti valge lumekorraga, andes loodule võimaluse puhata.
Teed on hommikuti jäised ja sunnivad aeglasemaid kurve võtma. Näo katmise kohustus avalikes siseruumides sunnib rohkem kodus istuma. Meid ootavad sel aastal ees teistsugused jõulud ja aastavahetus…
Kahjuks ei ole meie kohandunud talve lume all üle elama kuigi vahest ju ainult seda tahakski.
Ilmselt sotsiaalse olendina on mulle peale sügisvihmade pimedust oluline talvist pööripäeva sõprade ja pere ringis tähistada. Pööri- ja jõuluaeg on ju valguse, soojuse ja uute lootuste pidu. Isegi suur jõuludega kaasnev tarbimismaania ei ole seda tunnet tegelikult suutnud minu jaoks ära rikkuda. Me kõik ikka ise määrame selle, millised meie peod ja pühad on.
Kõigil ei ole võimalik pööripäevalõket teha, ometi on vast kõigil võimalik õhtul pimeduse saabudes küünlaleek süüdata. Ja ma südamest soovin, et keegi ei peaks üksi olema. Praegune aeg on üksiolemiseks kõige raskem.
Varem said veel naeratada, maski kandes pole sellest kasu…
Mulle endale mõjub tänaste uskumatult pööraste uudiste taustal kõige paremini loomingusse sukeldumine. Jah, tavaliselt mõtleksin siin maalimist, kirjutamist, uute salvide-kreemide katsetamist. Kuid ka igapäevased argised tegevused võivad meie tähelepanu väliselt edukalt sisemisele suunata. Kasvõi söögitegemine- ka ju looming, mida võiks nüüd rohkem nautida.
Päris aktuaalseks muutub ka kingituste tegemine. Täpsemalt siis ise valmistamine. Puhas looming.
Tahan siin jagada lihtsalt valmiva kehakoorija retsepti. Olen ise seda koorijat kasutanud juba aastaid ja eelmiste jõulude kingisaajad on rahule jäänud.
Tegemist siis kohvi kehakoorijaga. Teen seda alati veidi erineva koostisega sõltuvalt sellest, milliseid rasvu ja õlisid parasjagu kodus on.
Baasretseptis läheb vaja kohvi (mida peenem puru, seda parem, maitse pole oluline), kookosrasva, oliivõli ja veidi mett. Võta kohvipuru ja sega kookosrasvaga umbes võrdsetes kogustes. Kookosrasv on muidu üsna tahke, aga soojas köögis segades muutub kohe pehmemaks. Lisa veidi õli ja natukene mett. (Mee võid ka ära jätta, sest kui seda liiga palju lisada, tuleb koorija kleepuv. Mina lisan, sest mulle meeldib mesi :))
Sega hoolega läbi, et kohv, rasvad ja mesi omavahel seguneksid.
Ja ongi koorija valmis. Oliivõli asemel võid kasutada ka mingit muud õli, astelpaju, viinamarjaseemne või seesami omad näiteks on väga head. Peale kooriva efekti annab kasutamine ka sügavalt niisutatud ja meeldivalt kohvi järele lõhnava naha.
Kui kookose lõhn ei meeldi, valmista koorija lõhnatu (rafineeritud) kookosrasvaga. Oma maitse järgi võid lisada ka erinevaid eeterlikke õlisid. Kohvi lõhnaga sobib minu arust eriti hästi apelsini oma. Jälgi, et koorijasse ei satuks vett, nii säilib see probleemideta.
Olgu öeldud, et kiire kohviga kehakoorija saad valmistada ka kasutatud kohvist, aga siis tarbi see koheselt, sest märg kasutatud kohvipuru läheb ruttu hallitama ja pole kingitusena eriti hea mõte 🙂
Loodan, et meie valge aja ootus möödub rahulikult ja kiirelt. Ärge unustage, et jagatud mure on pool muret, jagatud rõõm topelt rõõm.
Mõnusat meisterdamist siis. Hoidke üksteist ja ärge unustage hingata.
Jäta oma kommentaar
You must be logged in to post a comment.