Kevad kogub ennast ja rohenäppudel, kel vaid viiv tagasi olid aknalauad seemnepotsikutega kaetud, tuleb kogu see kasvav ilu  peenardele laiali jagada, kes kasvuhoonesse- tomatid, kurgid, paprikad– kes põllule ja lilleklumpidesse (suvelilled ja salatid). Ja see porgandi ja herne tärkamise ootamine mustade peenarde ees- millal ükskord?

Ja see lõputu rohimine 🙂 Tõsine meditatsioon suveõhtute sääskedega võidu. Viimasel ajal olen püüdnud rohimisega piiri pidada. Kasvuhoones on ju lihtne- viskad aga järjest niidetava muru taimede vahele ja lisaks mittesoovitud taimekasvu ärahoidmisele hoiab murumultš ka mulla niiskena ja kastevett läheb vähem.

Aga põllul seevastu- mina ei jõua sinna seda muru niipalju niita, et kogu põllu ära kataks.

Ühel aastal proovisime kartulikasvatust põhu all. Jahe ja pikk kevad oli, suvi ei tahtnud sooja jagada. Jaanipäeva paiku ei olnud veel kartulikasvu põhuhunniku alt paista, pistsin käe põhku- seal kartulite juures oli nii külm, et isegi korralikke idusi ei olnud tekkinud 😛

Siit soovitus- põhu kiht ei tohi alguses olla liiga paks, ei lase sooja ligi.

Mürgitamine ei ole valik minu jaoks. Eelmisel aastal jätsin teadlikult kogu vähegi söödava taimemassi oma kultuurtaimede peenardele ja ka peenarde vahele kasvama. Muidugi lasin oma peetidel-porganditel ikka enne edumaa saavutada.

Avastasin, et minu mullal kasvab peale metsistunud saialille veel kasulikku. Naadist ei tahaks rääkidagi, see nagu rohkem varakevadine roog (ja terve suve merisigade toidulaual) ja kuna kipub teisi taimi varjutama, tuleks ikka peenardelt eemaldada. Aga vesihein ja malts näiteks sobivad hästi suvist salatit täiendama. Ja veel imeliselt lõhnav põldmünt! Ja eelmise aasta venimaläinud sügisel oli kogu põld veel peale saagikoristust kannikeste päralt.

Mis ma öelda tahtsin, on see- kui sa just pead rohima (ja selge, et vahest tõesti peab), siis tasub märgata, mida loodus sulle pakub. Võibolla ei pea järgmine kord ise nii palju salatit kasvatama.