Harilik saialill- Calendula officinalis – on meil tuntud ka kui hundihammas, jäärasarved, kassiküüned, kringlilill, rõngasroos näiteks.

Kullane kaunitar, kes peale silmailu ka lohutust ja tervistavat paitust pakub. Suurepärane isekasvaja, külva kord peenrasse ja tärkab mahalangenud seemnetest järgmisel kevadel ise sinna kus vaja.

Kui avanenud õied paar korda nädalas ära korjata, õitseb saialill ilusti kuni esimeste külmadeni. Ravimina kasutataksegi peamiselt õisi, mis sisaldavad karotinoide, eeterlikku õli, saponiine, flavonoide, mõruaineid jm.

Saiaill on põletikuvastane, antibakteriaalne ja seentevastase toimega, samuti viirustevastase mõjuga. Karotinoidid taimes omavad kudesid taastavat mõju ning need saabki taimest kõige paremini kätte õlis või rasvas leotades.

Lapsepõlvekodus tehti saialillesalvi tavaliselt searasva või võiga. Valmistamiseks pandi õied (tavaliselt värsked) rasvaga potti ja soojale pliidiäärele seisma mõneks ajaks. Järgmisel päeval sulatati rasv uuesti üles, kurnati õied rasvast välja ja valati salv purki. Jahtunud salvi hoiti külmkapis ja kasutati vastavalt vajadusele.

Saialillesalv on väga tõhus parandaja kõiksugu nahakahjustustele, kriimukestele, putukahammustustele jne. Ka veenipõletiku, külmamuhkude ja põletushaavade puhul parandab salv väga ruttu.

Saialilletõmmisega soovitatakse loputada suud suuõõne- ja kurgupõletike korral. Teed ja tinktuuri kasutatakse mao-, maksa ja sapipõiehaiguste puhul. Maria Treben kirjutab, et saialill on kollatõve puhul verdpuhastava taimena parim abistaja. Juues 1-2 tassi saialilleteed päevas, puhastate oma organismi ja ergutate vereringlust.

Loomulikult võivad nobedamad teha saialillest ka tinktuuri. Peotäis õisi ühe liitri viina kohta lasta seista päikesepaistes 2 nädalat. Keedetud veega lahjendatult on tinktuur hea kompressina kasutada verevalumite, lihaserebendite ja haavade ravis.

Sissevõtmiseks lisaksin mina muidugi tinktuurile mett ja marju ja tarbides peaksin kindlasi kinni sõrmkübaradoosist.