Ärkamisest talvest kevadesse.

Mitmed kuud on kirjutamises vahele jäänud. Tähendab, kirjutanud olen küll, aga mitte väga avalikult. Mõtlesin pikalt ja jätsin detsembrikuise postituse avaldamata, mis põhiliselt käsitles koroonateemasid. Ja endiselt ei avaldagi, aga kel abi vaja, võtke kirja teel ühendust, võin endiselt nõu anda. Loodan, et koos kevade tulekuga saab selle teema jälle natukeseks kõrvale lükata.

Minu jaoks on talve selgroog tavaliselt murtud juba jaanuaris, kui kella neljast koertega metsa jalutama minnes on valge. Ja pole vist midagi valgemat kui päikeseline veebruar säravalt lumelt peegeldumas.

Ei haara küll veel labida järele, kuid otsin juba huviga uusi seemneid, mida kevadel külvata ja planeerin uusi istutusalasid. Talv ongi minu arust parim aeg aiaplaanide tegemiseks ja uute taimede leidmiseks.

Tuleb kindlasti teha inventuur juba olemasolevates seemnetes, praakida välja vananenud ja asuda rõõmuga uute jahile. Üldiselt ei viska ma kunagi mingeid seemneid ära vaid teen nendega sobival ajal katsekülvid, sest vahest õnnestub ka vanast seemnest toreda taime saamine. Ertit kaua säilivad tomatiseemned, üldse ei säili näiteks astrid.

Eelmisel aastal jõudis minu aeda uustulnukana salatkrüsanteem, mis kasvas kaunisti, elas suvekuumuse üsna hästi ka kastipeenardes üle ja õitses sügisel külmade tulekuni vapralt. Lehtedest sai salatit ja õitest eriti ravivat teed.

Ka nuikapsas, mida polnud varem kasvatanud, oli hoolimata kuumast ilmast ja kapsausside pealetungist väga magus ja mahlane. Tõsine lemmik! Lehtkapsas on ka juba mitmendat aastat valikus, sest on tõesti lihtne kasvatada, ei karda külma. Seekord küll sõid jänesed lõpuks kõik ära mis kapsaussidest üle jäi, aga üldiselt soovitan 🙂

Detsembri lõpuks sai valmis maapealne kelder, millele peab nüüd saama korralik pinnasekuhi peale ja mida saab ka jõudumööda haljastama hakata. Kõigepealt vaatan muidugi, kas ümbertõstetud kivihunnikus hakkavad taas kasvama kortsleht, põdrakanep ja põldmari, eks siis sinna vahele saab alati näiteks kibuvitsa  pikkida.

Ka ei ole loobunud mustikapeenra tegemisest. Turbakoorem on juba kile all ootamas ja teenib hetkel küll väga sobivalt kelgumäena, aga lootust on.

Kõrvitsatega ei ole mul miskipärast vedanud ükski aasta. Väljaarvatud suvikõrvitsad ja muskaadid, tavaline kõrvist lihtsalt ei kasva nii suureks kui naabritel. Vahest võib asi olla tõesti selles, et ma marineeritud kõrvitsat ei armasta?

Igatahes katsetan edasi ja sel aastal kindlasti ka käsnkõrvitsaga, kui vähegi kasvuhoonesse mahub.

Uuest kasvuhoonest tasub ka unistada, sest vana on ikka väga vanaks jäänud ja jääb tegelikult juba tomatitegi jaoks väikeseks.

Suurtel tomatihuvilistel soovitan lisaks väljamaistele imesortidele vaadata meie kohalikke pärandsorte- http://vanaemaaed.ee/

Tomatite vahele sobib hästi kasvama basiilik ja kindlasti panen sel aastal ka rohkelt basiilikut kasvama, sest peale pesto, mis on ju imemaitsev, saab basiilikust ka suurepärast hüdrosooli!  Heal aastal kasvab basiilik edukalt ka õues, näiteks maasikate vahel, aga peab olema kuiv ja päikeseline kasvukoht, et teod ja hallitus liiga ei teeks.

Samuti saab sel aastal olema tõeliselt huvitav näha kuidas mu uus roosipeenar on talvega hakkama saanud ja loodan, et ka lavendel saab ilusti kasvuhoo sisse. Istutasin eelmisel aastal neli lõhnavat roosipõõsast segamini tähklavendliga, taustaks paar kaljukadakat. Minu unistustes näeb see küll juba väga kaunis ja aromaatne välja 🙂

Kes kiirelt kauneid lillaõielisi peenraid tahab, julgen iisopit (Hyssopus officinalis) soovitada, panin ise seemnest paar aastat tagasi kasvama, eelmisel kevadel jagasin kaks puhmast veel omakorda kaheksaks ja needki said vaatamata kuivale suvele hea hoo, vaat et matavad kiratsema jäänud kukerpuu enda alla. Anna ainult päikest ja veidi rammu muidugi ka. Iisop on väga hea köharohi, kuivata lihtsalt või valmista siirupit, ja iisopi lehed on head toidu maitsestamiseks. Liha, kala, kartul- kõigile sobib.

Üldiselt ongi enamus maitsetaimi ka väga head meie tervist toetavad ravimtaimed, ja kui need ise kasvatada, saame looduselt parima.

Täiesti uue taimena püüan sel aastal leida üheaastase puju (Artemisia annua) seemet. Vastavalt mitmetele uuringutele on tegemist väga võimsa ravimtaimega, mida idamaades on kasutatud maalaaria ja vähiliste raviks tuhandeid aastaid. Head tulemused on saadud ka praeguse moehaiguse puhul. Lisan siia lingi ka, kus ingliskeelset infot huvilistele- https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/32679734/

Iseenesest ma arvan, et ka meie oma põlluäärne puju on väga võimas, aga kroonilise aednikuna tahan huvitavaid taimi alati veel juurde.

Ilusat kevadeootust kõigile ja loodan, et kõik mida te kasvama planeerite, saab kenaks saagiks!