Ja tõesti- miks teha taruvaigutinktuuri?

Kuna kohal on sügis oma tuuliste ilmade ja vihmasadudega, meenub sagedamini vajadus oma tervist turgutada. Kasutan ise enda ja oma pere tervendamisel enamasti vaid looduslikke vahendeid ja üheks nendest ongi taruvaik.

Taruvaik ehk proopolis on mesilaste poolt valmistatud omapärase lõhnaga pruunikas kleepuv aine. Koosneb taimevaigust, kõikvõimalikest orgaanilistest hapetest, eeterlikest õlidest, õietolmust, mineraalainetest ja mikroelementidest. Põhiline väärtus on taruvaigu bakteritsiidne ja aseptiline toime. Taruvaik hävitab enam kui 100 kahjulike mikroorganismide liiki ning on seega üks tugevamaid looduslike antibiootikume. Ja mitte vähemtähtis on see, et taruvaiku „küpsetavad” mesilased meil omas kodus meie omast loodusest.

Lapsepõlvekodust mäletan kapis hoitavat pudelit sogase vedelikuga, mis küll lõhnas hästi, aga lastele maitsta ei pakutud. Küsisin, mis värk on ja sain teada, et see on taruvaigu piiritus, ravieesmärgil tarbimiseks. Meile lastele seda üldse ei antudki, lapsed said ikka mustsõstramoosi vett ja tsitramooni, kui tõbisemad juhtusid olema.

Igatahes, nüüd olen ennast valutava kurgu ja nohutunde korral ravitsenud taruvaigutinktuuriga ja soovitan kõigile.

Seda tinktuuri on imelihtne ise teha– vaja on taruvaiku, kanget viina ja sobivat anumat, kuhu tinktuur seisma panna. Taruvaiku saab turult või oma mesinikult, piiritusega võib keeruliseks minna. Mina kasutan 79 vol kanget viina (jah, tõin suvel Lätist), lahustab taruvaiku küll. Panen taruvaigu purki, valan 79 vol viina peale. Parim on teha tumedast klaasist purki ja lasta seista vähemalt paar nädalat. Kui meeles, loksutan iga päev ja ütlen häid sõnu juurde. Ja üldiselt ma viina ära ei kurnagi, seisab kuni otsa saab. Siis võib jälle taruvaiku juurde panna, viina peale ja ongi uus ports valmis.

Nõnda kange mees ma ei ole, et seda tinktuuri lahjendamata juua. Segan vajadusel ikka teelusikatäie õhtul tassi tee või mahla sisse (eriti hea koduse õunamahlaga). Töötab.

Taruvaigutinktuur on ka väga hea haavapuhastaja ja -parandaja. Samas kindlasti ajab kipitama, seepärast olen seda puhtal kujul ainult äärmisel juhul kasutanud. Leebemas vormis kohe kasutusvalmina on taruvaigusalv haavadele parem. Olen sellega viimasel ajal ravinud isegi merisigade, koerte ja kanade kriime. Kõik on ruttu paranenud.

Ka lastel on kõiksugu kummalised laigud ja täpid taruvaigusalviga määrimisel taandunud. Kuivad käed, katkised kannad, külmast karedad põsed- salv sobib igale poole.

Seega, ei midagi uut. Taruvaik on väärt kraam.